Kose ääres

Rosalyn oli sattunud Mystic Falls'i linna peale pikka rändamist ja see tundus olevat vähemalt praegu hea koht kuhu end sisse seada. Vähemalt tüdruk unistas oma enda kodust juba pikemat aega. Mõõda linna kõndides jõudis ta ühe ilusa kose juurde, kus ta istus ühele kivile. Rosa jäi vaadet imetlema seal. Samal ajal mõeldes, mida teha nüüd edasi, kuidas leida omale kodu jne. Ta ei pannud tähele, kui keegi tuli veel siia.

OT: Dustin.

Dustin tahtis olla üksi ja esimesena tuli mõte minna kose äärde. See oli Dustini lemmikpaik olnud juba sest ajast saadik, kui ta Mystic Fallsi sattus. Dustin jalutas vaikides kose äärde, kuid märkas, et keegi tumedate juustega neiu oli veel seal. Tegelikult polekski üks hea seltskond halb olnud. Samas tundis ta, et tüdruk on libahunt. Poiss jalutas neiule lähemale ja jäi seisma peaaegu otse tema selja taga. "Hei," ütles ta, lootes, et tüdruk väga ei ehmu.

Rosalyn võpstas selle peale kui keegi ütles talle hei seal nüüd. Ta oli liiga oma oma mõtetes. Tüdruk vaatas poisi poole. Ta sai aru, et poiss oli libahunt nagu temagi. "Hey," vastas ta siis naeratades. "Rosalyn, võid Rosa öelda," tutvustas ta siis end seal ka siis nii igaks juhuks.

"Dustin," naeris poiss ja istus tüdruku kivist natuke eemal oleva kivi peale. Ta vaatas korraks tüdrukut ja seejärel vaatas kose poole. "On alles üks väga kaunis kosk.." muigas poiss.

Tüdruk naeraratas ja vaatas kose poole taas. "Tõesti üks väga kaunis kosk," pidi tüdruk nõustuma sellega. "Üks ilusmaid mida näinud olen," lisas ta veel juurde muigega. Ta oli oma elus paljusid koskesid näinud ja ta ei valetanud hetkel.

Dustin naeratas. "Kaua sa siin linnas siis juba tegutsenud oled?" küsis poiss niisama jutujätkuks. Ta ei tahtnud päris vaikides ka istuda.

"Esimest päeva. Täna hommikul vara sattusin siia linna," lausus Rosalyn ausalt seal. Valetada pilnud ilus aga vahest tegi ta seda siiski. "Sa ise?" Küsis ta siis vastu nüüd.

"Vauu, niiet kohe täitsa uus elanik siin!" muigas poiss. "Juba mõnda aega, veidi üle aasta vist. See aeg siin on ikka kohutavalt ruttu läinud," naeris Dustin, pilk ikka kosel.

"Mul ei otseselt maja veel siin. Elan seal kus juhtub juba viimased kaks aastat," lausus tüdruk nukralt. "Pagan. Pooe vaja teada, miks see nii on. Ei taha kõikidele ka oma kurba elulugu rääkida," lisas ta juurde kui sai aru, mis ta oli just öelnud. "Kuidas sulle siin linnas elada ka siis meeldib?" Küsis ta siis midagi.

"Ega mul ka lapsepõlv väga õnnelik oli. Õigemini oli, aga ühel päeval see lihtsalt lõppes.." Dustin muutus nukraks. "Aga.." poiss üritas naeratada "mulle väga meeldib siin elada. Kuidagi mõnus ja eriti tore, et ma pole ainuke libahunt," muigas ta.

Rosalyn noogutas ja samal ajal mõtles oma minevikust jälle. See oli midagi mida ta tahaks unusta aga ei saa. "Sama siin. Oli ilus aga enam mitte," lausus ta vaikselt ja ohkas siis. "See on hea kui sulle siin meeldib elada. Võib olla jään ka siia elama kui leian omale ka kodu siin," pidi ta siis ära mainima.

"Aga kui sul kodu pole, kus sa siis ööbid? Mystic Fallsis minu arust vist motelli pole," küsis Dustin uudishimulikult.

"Hetkel pole selle peale mõelnudki veel kui aus olla," ütles tüdruk ausalt. "Ilmselt kuuse all magan täna või mõnes maha jäetud majas ehk kui leian mõne," lisas ta siis veel juurde. Tal ausalt ei olnud aimu, kus ta täna ööbib veel.

"Oijumal.." Dustin mõtles üht plaani, kuid polnud veel kindel.. Ta vaatas koske ja kui oli oma ideele selguse saanud, pööras ta oma pilgu tagasi tüdrukule. "Mis oleks, kui sa tuleksid siis ööseks minu majja? Ma elan koos oma õega, kes on vist natuke noorem kui sina, aga ma arvan, et ta ei pahandaks." Poiss tahtis ju ainult aidata.

Tüdruk ohlas ja vaatas seda koske seal. Ta küll kuulis, mida poiss ütles aga ta ei osanud selle peale midagi öelda kohe. "Kui teile sobib siis võib ka tulla. Ega mul ei oleks selle vastu mitte midagi," lausus Rosalyn naeratades.

Dustin naeratas ja valis telefonis õe numbri. Ta rääkis ruttu, et üks tüdruk tuleb nende juurde ööseks, et Claire saaks Rosalynile voodi ära teha jne.

Rosalyn vaatas koske ja kuulas mida Dustin oma õele rääkis. "See on teist väga kena võtta suht võõras inimene oma majja öömajale," pidi ta ära mainima.

"Nojah, hehe," muigas Dustin. "Tegelikult oleme ka meie Clairega seda tundnud, polnud kodu, sugulased meid enda juurde ei saanud ega tahtnud. Ütleme nii, et see aeg polnud väga kerge."

"Nojh. Mul ei ole kedagi peale õe elus aga ma läksike lahku paari aasta eest. Seega ma ei tea kus ta nüüd on," lausus Rosalyn seal ja ohkas. Ta ei teadnud oma õrst mitte kui midagi. "Kust te elate muidu?" Küsis ta siis midagi seal nüüd.

"Sul tundub väga keeruline elu olevat," lausus Dustin kaasatundvalt. "Me elame Mystic Fallsi metsa ääres," muigas poiss. Ta ei osanud seda kohta kuidagi hästi seletada.

Rosa elu oli keeruline kuigi ta heameelega ei rääkiks sellest väga, miks see nii on. "Mhm," lausus ta vaid ning viis pilgu taas kosele. "No, eks sa pead siis näitama, kus teie maja asub veidikene hiljem," lausus Rosalyn naeratades ning vaatas poisi poole. Ta üritas näida õnnelik kuigi ta ei ole seda.

Dustin noogutas ja naeratas. Ta viis pilgu tagasi kose poole, kuid nägi siis taevas nende poole tulevat ühte väga suurt ja hallikat pilve. "Tundub, et täna tuleb torm," arvas Dustin.

Rosalyn vaatas poisi lause järel ka taeva poole, kus temagi nägi suuri ja hallikaid pilvi. "Ilmeslt jaa, kuid need pilved võivad alati ka meist üle minna," lausus ta seal ning ohkas. Talle ei meeldinud tormid eriti aga ta ei näidanud seda tavaliselt eriti välja. Ta üritas näida tugev ja mitte tüdruk, kes kardab iga väikest asja, tormis ei olnud midagi hullu aga see siiski ei meeldinud Rosa'le. See oli hea, et ta ei pea oma öö veetma üksi tormi käes. "Ma ei suuda teid kunagi ära tänada, te olete nii lahked tõesti. Enamasti keegi ei taha, et võõrad nende koju tuleksid," lausus ta seal naeratades.

"Seda küll," muigas poiss. Dustin vaatas ikka neid samu pilve, mis järjest nende poole sõutsid. "Ahh, pole midagi. Ma küll ei usuks, et sinusugune noor, kena neiu mingi varas oleks," naeratas ka Dustin. "Ma ei laseks veel eriti tänase öö sul väljas kössitada, kui tean, et täna võib tulla - oioi mis ilm," muigas ta jällegi. Pilved olid juba veel lähedamal, ka tuul muutus tugevamaks.

Tüdruk naeratas ning noogutas seal pead vaikselt. "Ma ei ole jaa varas jaa," lausus tüdruk seal vaikselt. Ta vaatas taevast ja ohkas kui tuul läks suuremaks. "Me peaks vist minema hakkama või me jääme tormi kätte," ütles ta vaikselt seal nüüd. Ta ei tahtnud kujutatagi kuidas oleks öö õues üksi veeta praegu ja veel tormiga.